REBASEL KÕNED KAVALAD: eesti lastekirjanduse antoloogia neljas köide

€12,50

Lastekirjanduse antoloogia neljas köide annab ülevaate XX sajandi teise kümnendi lastekirjandusest, mil ametliku statistika järgi ilmus 241 algupärandit, sellest 185 esmatrükki. Sellel kümnendil jätkati edukalt K. E. Söödi ja E. Enno loodud luu-letraditsioone. – Meie lasteluule taevasse ilmus veel üks täht – mitmekülgne J. Oro. Kümnendi silmapaistvamaks proosadebütandiks oli kindlasti J. Parijõgi. Kui lasteluule teemadiapasoon oli ikka veel üsna ahtakene, siis proosalooming muutus eelnevaga võrreldes tunduvalt: sinna oli kindlalt tunginud sisse kas või näiteks sotsiaalne problemaatika (J. Parijõe kõrval näit. ka T. Braks, J. Ruven, R. Soar jt.). Proosaloomingus võib täheldada kahte käsituslikku põhilaadi: kunstilist primitiivsust taotlev ülirealism ning muinasjutufantastika põimes reaalelu. See kajastub ka kenasti antoloogias. Köide tutvustab ühtekokku 19 autori loomingut 83 näitega. Autorite hulgast ei puudu loomulikult H. Adamson, Gori, A. Kivikas, M. Metsanurk, Metslaps, Mild Kivikild ja A. Taar. Köidet ilustavad Gori, L. Jürissoni. H. Valtmani, R. Kiviti. N. Mey ja E. Kõksi illustratsioonid.

Kategooriad: ,

Toote kirjeldus

Noore Eesti Vabariigi esimene kümnend oli imeliselt vastuoluline: majanduslikust kitsikusest hoolimata juleti kultuuririndel lennukalt unistada, otsida ja eksperimenteerida. Päevakohaseks muutus rahva haridustaseme tõstmise vajadus. Selle protsessi üheks kandetalaks pidi saama hea kirjandus, sealhulgas ka hea algupärane lastekirjandus.

    Ometi kurdetakse veel kümnendi lõpuski kõrgetasemelise algupärase lastekirjanduse nappuse üle. Ja tõsi ta on. 1921 – 1930 ilmus küll 199 algupärast esmatrükki ehk keskeltläbi 18 esmatrükki aastas, kuid nende kunstiline tase oli tihtipeale üsna madaluke.

    Lastekirjandus oli ikka veel kirjanduse üks ääremaadest, mille väärtust ja eksisteerimise hädavajalikkust hakati alles uduselt aimama. Kirjutati lisaharrastusena pedagoogilisest vaistust juhituna lihtsalt oma parema äratundmise ajel.

    Ometi polnud see kümnend lastekirjandusele siiski tühi kümnend. See andis meie lastekirjandusele mitmed uued silmapaistvad autorid. See kümnend avardas lastekirjanduse teemaderingi, aitas oluliselt selgineda autoripoolsel hoiakul kujutatusse.

    See kümnend andis põhjust lootusrikkalt tulevikku vaadata. Meie koolides jätkus hulganisti neid noori inimesi, kes just nimelt kauni kujundliku kirjasõna kaudu tahtsid oma mõtteid teistele teada anda. – 1920 – 1930 ilmus Eestis ametliku statistika järgi Oma sihipärast tegevust lasteluule edendamisel jätkasid eelmisel kümnendil edukalt alustanud E. Enno, K. A. Hindrey, R. Kamsen ja. K. E. Sööt, aidates nüüdki hoida eesti lasteluule kõrget taset. Nende kõrvale astusid A. Oengo-Johanson, R. Reiman, A. Taar ja I. Truupõld. Kümnendi silmapaistvamaks debütandiks saab aga J. Oro (tegel. Julius Oengo).

    J. Oro väga emotsionaalne luule paistab silma oma mitmekesise ainevalla ja käsitluslaadi poolest. Leidnud eriomase eakohase kujundisüsteemi, on ta sedakaudu suutnud vaevata ja loomulikul moel tungida lapse maailma ning psüühikasse. Vähem oluline pole sellele kümnendile ka J. Oro proosalooming. Lasteproosas tegutseb väsimatult edasi O. Luts, kes just nimelt kõnesoleval kümnendil avaldab eesti lastekirjanduse ühe säravaima autorimuinasjutu “Nukitsamees” (1920). Jätkab ka J. Lattik (näit. memuaarsed     “Minu kodust” (1921), “Koolipoisid” (1928), “Mets” (1928)).

Kümnendi uute autorite luuletemaatikast hoopis mitmekesisemas loomingus täheldub kaks käsitluslikku põhilaadi: kunstilist primitiivsust taotlev ülirealism (näit. J. Lattik, J. Parijõgi) ning muinasjutufantastika põimes reaalelu Näit. O. Luts, Metslaps, J. Oro).

    Proosaloomingusse tungib silmnähtavalt sisse sotsiaalne problemaatika. Mainitagu siinkohal lugemikukirjanikuks kujunenus Redik Soare (tegel. K. Kider) lastepärase esitlusviisi poolest köitvaid olutikutruusid ning detailirohkeid mälestuspilte raamatus “Esimesilt päevilt” (1921) või J. Ruveni olustiku- ja ühiskonnakriitilisi proosapalu või H. Adamsoni groteskse esituslaadiga Auli-lugusid (1929, 1931). Ka T. Braksi loomingus hakkab juba aimuma sotsiaalne alge. On ju laps T. Braksi proosas tihedalt seotud töötegemise ja argipäevameluga, kus eluprobleemidest lihtsalt ei saa mööda vaadata. Tugeva sotsiaalse kõlajõuga paistavad silma ka kümnendi silmapaistvama proosadebütandi J. Parijõe teosed (näit. “Tsemendivabrik” (1926), “Laevapoisi päevilt” (1927), “Jaksuküla poisid” (1930)). Täiskasvanute mitte just kerge elu, nende trööstitu maailma reprodutseeris J. Parijõgi poiste mängudes. Lapsed tema teostes tunnevad rõõmu oma käteosavusest, esimesest arglikust armastusest, nende eneseteadvust aitavad tõsta unistused ja silme ette manatud mehised eeskujud. Nad ei heida kunagi meelt, sest raskuste läbi on nemadki teada saanud, et inimese saatuse otsustab paljuski inimene ise, tema töökus, teotahe, soov raskustest jagu saada. Oma ideede väljendamiseks leidis J. Parijõgi alati veenva ja usutava, tihtipeale üsnagi põneva sündmustiku, purustamata sealjuures elutõe loogikat, ning edastas selle lihtsas, lapse kõnekeelele lähedases, lapsekõne kunstipäraselt imiteerivas, kuid ometi väga kujundlikus keeles. J. Parijõe eriomane laste hingeelu sügav valgustamine, meisterlik sõna- ja kujundivalik ning sotsiaalne erksus on olnud tänini eeskujuks meie lastekirjanikele.

    Lastedramaturgia ei anna selgi kümnendil veel mingit märki areneda paremuse suunas. Ikka domineerib koolilavade võimalusi arvestav tähtpäevanäidend oma traditsiooniliste must-valgete tegelaskujudega ning traditsioonilise sü˛eekäiguga, kus kurjus pannakse kaotama ja headus võidukalt head põlve pidama. Nõnda on siis ka näidendite tegelased ikka ja jälle ja ainult lihavõttejänesed, jõuluvanad, pöialpoisid, murueided oma tütardega, haldjad. Emade- ja isadepäevale pühendatud näidendites lisanduvad nendele ka liha ja luuta inimlapsed…

    Sel perioodil jõuab postuumselt kaante vahele A. Kitzbergi loomingu mahukas ülevaade, eesti lastedramaturgia ühe perioodi kokkuvõte – kogumik “Lastenäidendid” (1928), mis toob meieni terve rea rahvusvaheliselt levinud sü˛eede eestipäraseid variante. Sama teed on läinud ka Eduard Tasa (“Valik lastenäidendeid” – 1929).

    Dramaturgidena proovivad oma sulge veel J. Oro, Julius Heimberg-Kõrrevesi, Jakob ja Arnold Liiv ja Agnes Taar. Aga tipptegijateks kujunevad hoopis Johannes Kuulberg-Kallak (näit. “Kui konnal kõht valutas” – 1924) ning Rudolf Reiman (näit. “Päevaallikas” – 1926), kelle loomingusse on põimunud juba ka tõsisemaid sotsiaalseid noote.

    Kui veel majandusraskustes vaevleva Eesti Vabariigi esimene kümnend polnud algupärasele lastekirjandusele kõige heldem ja rikkam aeg, siis just nimelt nendel aegadel lõi eesti lasteajakirjandus tõeliselt õitsele, lõi uhkelt lehisema.

Meie esimene perioodiline lasteväljaanne “Lasteleht” oli rutiini langenud ning selle veerge hakkasid aasta aastalt aina suuremas mahus täitma asjaarmastajate diletantlikud tööd. Ajakirja reiting langes ning kulus pikki aastaid, enne kui see uuesti taastus. Aga et maailm tühja kohta ei salli, siis lõid tema kõrval särama hoopis uued omanäolised väljaanded, kus pakuti tõepoolest head algupärast lastekirjandust ning kus leidsid rakendust ka meie toonased andekamad kunstnikudki (näit. A.Eisvald, R.Espenberg, Gori, R. Kivit, N. Mey jt.).

    Jõulud on olnud meie lasteajakirjandusele üheks õnnelikuks ajaks. – Jõulupäevil 1900 hakkas ilmuma ju “Lasteleht”. Nüüd, detsembris 1921 ilmunud “Laste Rõõmu” jõulualbum pani aluse meie kõikide aegade ühe populaarseima lasteajakirja ilmumisele. Tagantjärele vaadates võib öelda, et “Laste Rõõm” oli loominguliseks hüppelauaks meie lastekirjanduse paljudele tulevastele tähtedele.

1923. aasta jõulud kinkisid lastele ajakirja “Eesti Noorte Punane Rist”( 1923 – 1924 kandis pealkirja “Noorte Punane Rist”, 1938 sai nimeks “Meie Noorus”), kus terve keha ja vaimu propageerimise kõrval anti ruumi ka algupärasele lastekirjandusele. Nõnda leiamegi ajakirja kaastööliste hulgast näiteks niisugused nimed, nagu T. Braks, J. Jaik, A. Kitzberg, J. Lattik, J. Oro, Aadi Virges. Seda loetelu võiks südametunnistuse piina tundmata jätkata.

    1925. aastal hakkas ajakirja “Eesti Naine” välja andma lastelisa “Väikeste Sõber”, toimetajateks kõigile tuntud Agnes Taar ja Helmi Mäelo. “Väikeste Sõbras” avaldati paljud E. Enno tänaseni populaarseks jäänud lastevärsid. Aga “Laste Sõbrale” tegid kaastööd teisedki tuntud nimed: R. Kamsen, A. Taar, I. Truupõld.1929 hakkas Oskar Luige kirjastamisel ilmuma kuukiri “Jutu-Paun”, mis oma veergudel pakkus rohkelt ka algupärandeid. Ajakirjandus ei unustanud ära ka teismelist lugejat: Madis Nurmiku algatusel hakkas 1922 ilmuma ennekõike head jutukirjandust vahendav ajakiri “Vikerkaar”, 1924 jõudis lugejateni ajakirja “Kevadik” esimene number, maailma kirjandusklassikat tutvustav “Noorusmaa” sai alguse 1925, mille jätkuks 1929 – 1933 ilmus seitse numbrit “Noorusmaa almanakki”.

    Kui 20ndatel aastatel ilmunud lasteraamatute kaante vahelt võis leida jahmatamapanevalt diletantlikke, mõnikord vaid ärihuvist kantud tekste ja pilte, siis oli just ajakirjanduses avaldatu see, mis sillutas sihikindlalt teed meie algupärase lastekirjanduse esimesse “kuldaega” järgmisel kümnendil.

Andres Jaaksoo