Allahindlus!

MEIE KASSIL KRIIMUD SILMAD: eesti lastekirjanduse antoloogia esimene köide

€15,00 €12,50

Nii nagu iga lastekirjandus, saab ka eesti lastekirjandus alguse rahvaluulest. Eesti rahvaluule rikkalikus varamus on suurel hulgal lastele sobivat või lastele lausa määratud sisult ja vormilt kirevat suulist loomingut (rahvalaul, muinasjutt või mõni väikevorm, näit. mõistatus). Nõnda sisaldabki eesti lastekirjanduse antoloogia näiteid eesti rahva-luulest.

Selles on:

  • 78 rahvalaulu (12 hällilaulu ja äiutust, 7 hüpitus- ja mängutuslaulu, 12 ahellaulu, 7 liisutuslugemist, 12 muud lastelaulu ning 28 muud lastele sobivat rahvalaulu);
  • 43 muinasjuttu (22 loomamuinasjuttu, 12 imemuinasjuttu, 3 legendilaadilist muinasjuttu ja 6 novellilaadilist muinasjuttu);
  • lugusid rumalast vanapaganast;
  • 6 naljandit;
  • 17 loodushäälendit;
  • 91 mõistatust ning
  • 137 vanasõna.

Köidet ilmestavad R. Hirschi, E. M. Jakobsoni ja H. Möldermanni illustratsioonid ning näited eesti rahvaornamentikast.

Kategooriad: ,

Toote kirjeldus

See raamat viis lugeja aegadesse, mil eestlasel polnudki veel oma raamatuid, mil tema ajaarvamine käis pööripäevast pööripäeva, aga aasta ise koosnes ometi juba kaheteistkümnest kuust. Kuid kuudel olid siis praegusest hoopis nutikamad nimed: kevadekuu ja lehekuu, heinakuu ja lõikusekuu, porikuu ja talvekuu ja kooljakuu… Praeguste riigipühade esemel tähistati hoopis muid, mis kõik olid seotud talupoja eluga, põllu- ja loomapidamisega.

Näärikuu (s.o. jaanuari) 17. päeval tähistati näiteks tõnisepäeva, et paluda talusse kariloomaõnne.

Küünlakuu (s.o. veebruari) 2. päeval tähistati küünlapäeva. Küünlapäeval õmmeldi hoolega, et hundid (aga tollal oli neid Eestimaal hunnitu hulk!) ei näeks suvel talumehe kariloomade kallale tulla. – Iga nõelapiste torganud ka ühe võsavillemi silma pimedaks. Küünlapäeva suured hanged tõotanud sügisel vägevaid viljarõukusid.. Aga küünlakuu 24. päev sai endale madisepäeva nime. Madisepäevast alates anti kanadele “võti kätte” ja nad pidid toidu otsimisega juba ise hakkama saama. Selle päeva tuisk ennustas maarahvale rikkalikku viljasaaki.

Vastlapäeval ei tohtinud seevastu ühtegi nõelapistet teha, rääkimata ketramisest – et sead ja lambad ei känguks ja linad ei jääks liiga lühikesteks. Vastlapäeval lasti liugu ja tehti ilmatupikki saanisõite, et kodupõllule kasvaksid pikad ja paksud linad.

Vastlapäevale järgnenud tuhkapäeva tuisk andis märku tulevastest suurtest marjasaakidest.

Lihavõttepühade aegu veeti vikatit üle kapsamaa. – Eks ikka selle pärast, et ussid kapsaste kallale ei kipuks. – Nii et üks esimesi tõrjevahendeid Eestimaa taimekaitses! Siis viidi ka esimene vankrivahetäis sõnnikut põllule. Lihavõttepühade-öine härmatis ennustas põllupidajale aga ütlemata head vilja-aastat; nendel öödel merelt tulnud tuul tõotas tõhusat kalasaaki.

Karjalaskepäeval – 1. aprillil – ei tohtinud ükski pereliige liha süüa, kui taheti, et hundid nende karja murdma ei tuleks. Jürikuu (aprilli) 14. päeval – künnipäeval – alustati ilmtingimata põllumaade kündi, aga jürikuu 23. päeval – jüripäeval – võis karjapoiss pärast pikka talve endale jälle aasta esimese pajupilli lõigata ja lapsed võisid jälle volilt ja julgesti maa peale istuda ja paljajalu käia, sest selleks päevaks oli maa oma halva mõju minetanud. Jüripäeval paluti loomapidamisõnne ja loomadele huntide eest kaitset. Sel päeval maksti rendid ja vahetati töökohti. Kui rukkioras sel päeval rohetas, loeti jaagupipäevaks rohket saaki. Ka jüripäevahommikune hall ennustanud põllumehele head rukki- ja tatrasaaki.

Volbripäevaks – 1. maiks – pidid kartulid mulda sama. Jaanipäev – 24. juuni – tähistas kevadiste põllutööde lõppu ja heinatööde algust. Tehti jaanituld, millel arvati olevat puhastav ja kurja tõrjuv toime. Sestap hüpatigi üle lõkke, aga loomadel lasti läbi suitsu minna. Jaaniööl leitud sõnajalaõis olevat toonud aga leidjale õnne ja rikkust.

Heinakuu – juuli – 25. päevaks ehk jaagupipäevaks pidid heinatööd olema lõpetatud, et alustada kibekähku rukkilõikust.

Kolm päeva enne ja kolm päeva pärast lauritsapäeva – 10. augustit – oli kõige parem aeg talirukist külvata. Ussimaarjapäeval – sügiskuu ehk septembrikuu 8. päeval – äestati kõik kesapõllud, et ussipesad ära hävitada. Sellesama kuu 29. päeval – mihklipäeval – tähistati talus välitööde lõppu ja karjapoistele lõppes ka karjaskäiguaeg. Sel päeval tuli loomi hoolega jälgida. – Kui kojutulevatel loomadel olid kõrred suus, ennustas see pererahvale talvist heinapuudust. Mihklipäevaaegne vihm andis märku rukkioraste riknemisest.

Nüüd oli kodusolemise aeg käes. Hingedepäeval – 2. novembril – arvati ka surnud kodakondsed jälle kord koju tulevat.

Toomapäeval ehk 21. detsembril tehti tares suurpuhastus: küüriti puhtaks seinad ja lagi ja põrand ja keris. Noored meheleminekueas näitsikud püüdsid oma saatust ennustada puupinust umbropsu tõmmatud halgudega. – Kui pihku jäi paarisarv halgusid, oli lootust uuel aastal mehele saada. Toomapäeval ei tohtinud jahvatustööd teha, sest käsi- või veskikivide mürin võis kohutada ja häirida koju kippuvaid Toonela teele läinud endist kodurahvast..

Ja siis oli jõuluaeg käes. Jõuluõhtul ja jõuluööl jagati loomadele leiba. Kambrisse toodi õled. Jõuluööl loobiti neid õlgi hingevärinal lakke: kui lagi neist kirjuks sai, oli tuleval aastal oodata head viljasaaki. Kui lagi jäi õlgedest lagedaks, oli näljaaega oodata… Kui pühad läbi, viidi õlest kambrist põllule.

Uusaastaõhtul käidi ilmtingimata saunas, sest vihtlemine peletavat kõik pahad jõud algaval aastal saunalisest kaugele. Arvati, et sel õhtul tahtvat ka manalateele läinud kodakondsed vihelda. Sestap jäeti nende jaoks sinna ilmtingimata värske viht, pird ja seebitükk.

Uusaastaks toodi tuppa heinad. Nüüd prooviti nende lakkeloopimisega veel kord teada saada, missugune viljasaak sügisel ees ootab.

Nõnda oli inimese elu sünnist surmani iga aasta algusest selle viimase päevani ennekõike ikka tööd täis. Ja tööd olid meeste ja naiste vahel rangelt määratletud. – Meeste kohuseks oli väljaspool maja saaki otsida, kalal ja küttimas käia ja põldu harida. Erandiks olid vaid saarte naised, kus ka põllutöötegemine oli naiste hooleks jäetud. Muidu tegelesid naised ikka kodutöödega. Nende hooleks olid kariloomad, välja arvatud hobused. Nemad olid need, kes perele laua katsid ja riided selga sehkendasid. Nemad tegid ka mõisaketruse, alul värtnaga, XVII sajandist alates juba vokiga.
Aga töötegemine polnud sugugi nii lihtne nagu see praegu meile on, sest toonased tööriistad olid kaugel tänaste elektroonilisest täiuslikkusest. Nii oli tihtilugu lihtsa adra asemel kasutada vaid kõblas ehk maakirves. Seemet uueks saagiks poetati mulda külvivakast või -põllest. Vili lõigati maha sirbiga. Hakkidesse, napradesse või aunadesse kogutud kasinad kõrred veeti rehe alla parsile kuivama, et siis viimaks varre otsa seotud kolgi – koodi – abil terad viljapeadest välja vihtuda. Kodus jahvatati terad jahuks käsikivil. Suuremateks jahvatustöödeks olid ehitatud vesi- ja tuuleveskid.
Nii nagu käsikivide keerutamine oli naiste asi, jäid peaasjalikult naiste toimetada ka linatööd, kus kasutada vaid algelised raatsid, lõugutid, ropsimismõõgad ja linakammid.
Vilja- ja linakasvatamise kõrval tegeldi muugagi: kasvatati veiseid ja hobuseid ja lambaid ja kitsi. Võeti metsapuudesse elama asunud mesilaste mett, korjati metsa- ja veelindude mune. Mehed käisid metsas jahti pidamas ja vee peal – merel, järvel, jões – kalu püüdmas, kaasas põrunuiad, mille abil kalad läbi jää uimaseks löödi, õnged, västrad, kahvad, silmused ja ahingud. Ajapikku eestlase kalandusvarustus täiustus, sai moodsama “tehnika”: noodad, liivid, abarad. Ruhnu ja Kihnu saare mehed tegelesid kalastamise kõrval ka hülgeküttimisega, kus püügiriistadeks harpuun ja hülgeõng, hiljem juba valdavalt püss.
Nõnda siis kogunes inimese toidulaud metsast, merelt ja oma kodu karja- ja põllumaalt. Eestlaste vanimaks toiduks on olnud arvatavasti jahu- ja tangupuder. Eestlase toidu, elamajäämise sümboliks peetakse ammustest aegadest aga leiba. Leiba on peetud lausa viljakuse sümboliks. Lõuna-Eestis helbiti ka kama ja kaerakilet, näksiti karaskit ja korpe. Liha, piim ja või olid kõikjal vaid pühade- ja pidulaua ehteks. Igapäiseks leivakõrvaseks pakuti enamjaolt ikka soolaräime, mis polnud võõras isegi sisemaal.
Aga sinna ränga töörügamise kõrvale jäi aega õhtupooliti, päris öö hakul, pidu- ja pühapäeviti muugagi tegelda. Naised nokitsesid käsitööd teha, aga ega mehedki neist maha jäänud. Ehkki tööriistu polnud teab kui palju – kirves, nuga, puur, hiljem ka saag – sündisid nende abil kõik toonased töövahendid. Meeste kätetööna seisid taredes ka kenasti kaunistatud rõiva-, veime- ja ehtekirstud. Meeste tehtud õllekannusid ja küünlajalgu, koonlalaudu ja vaalikurikaid kingiti tihtilugu majast väljagi.
Kui käsitööst käed väsinud, oli aeg meelt lahedamalt lahutada. – Mängida ja tantsida. Mängiti ja tantsiti peamiselt talvel, aga kui välistöödest olid vabamad ajad, aga ka noorte kooskäimistel, mis olid enamalt jaolt seotud ühiste töötegemistega. Ka keskajast tuttavad mõisa- ja talutalgud lõppesid ilmtingimata laulu ja mänguga. Kiige juureski ei saadud läbi ilma laulu, mängu ja tantsuta. Paljudel puhkudel oli tantsudel maagiline tähendus. – Jaanituleäärsete, aga ka vastlapäevatantsudega sooviti järgmiseks aastaks head vilja- ja karjakasvu. Niisamasugune maagiline tähendus oli hiites ja pühade kivide juures tantsitud tantsudel. Kõige suuremad mängu- ja tantsupühad olid kahtlemata jõulud. Selleks puhuks mõeldi välja isegi spetsiaalsed mängud. Rahva seas olidki mängud, eriti tantsulised ringmängud, tantsude ees eelistatud.
Tantsu-laulu toetas tavaliselt pillimäng. Joristati torupilli, vingutati ühekeelset moldpilli, mida mängiti hobusejõhvist poognaga, või kõlistati kannelt. Läänepoolses Eestis polnud haruldane ka parmupillimäng. Algsetest puhkpillidest on Eestis kasutusel olnud mitut sorti sarved ja vilepillid (näit. savist partspill, pajupill) ja puust või puukoorest karjapasun.
Kui tantsust-mängust isu otsas, hakati mõnusalt endistest aegadest juttu vestma, naljalugusid puhuma ja mõistatusi muigutama. Eesti rahvaluule rikkalikus varamus leidub suurel hulgal lastele sobivat või lausa lastele määratud sisult ja vormilt kirevat suulist loomingut (rahvalaul, muinasjutt või mõni väikevorm, näit. mõistatus). Laste elu oli hällist alates rahvaluulega seotud. Seda esitasid lapsed ise, kuid tihtilugu olid ka täiskasvanud neid oma järeltulijaile vahendamas. Kõigepealt puutusid lapsed kokku hällilaulude ja äiutustega. Hällilauludele järgnesid hüpitus- ja mängituslaulud, mille saatel hüpitati last põlvedel; laulu sisu imiteerivate käeliigutustega viidi ta esimesse kokkupuutesse mänguga. Mängulauludeni jõudsid lapsed hiljem, siis kui nad ise käima hakkasid. Mängulauludele, mis saatsid kindla sündmustikuga mänge, eelnesid liisutuslugemised-loosimised, mille abil määrati mängudes tegelasi: peituseotsijat-silmapidajat, pimesikumängus sikku jne. Erinevalt traditsioonilisest eesti regivärsist oli hüpitus- ja mängituslaulu värss enamalt jaolt kuuesilbiline. Mängulusti, sädelevat huumorit ja koomikat pakkusid lastele ahellaulud, millest paljud kuuluvad eesti regivärsside vanimasse kihistusse ning mille omapärasema alarühma moodustavad nn. lõputa laulud, kus sisu loogikast lähtudes viimasele värsile järgneb jälle esimene, moodustades üha korduva suletud ringi.
Lapsed laulsid ning nendele lauldi loodusest ja loomadest, isamajast ja vanematest. Paljud rahvalaulud muutusid enne oma hääbumist lastelauludeks, näiteks paljud töölaulud. Nii täienes lastelaulude repertuaar pidevalt ka tõsiste, täiskasvanute seas käibel olevate laulude arvel.
Rahvaluule proosavormidest oli eelistatum muinasjutt. Kui laule laulis lapsele ikka naisterahvas, enamasti ema või vanaema, siis muinasjutte sai pisike inimesehakatis kuulda ikka meeste suust, olgu see siis isa, vanaisa või teopoiss.
Laste hulgas olid kahtlemata kõige populaarsemateks rahvajuttude vanimasse kihistusse kuuluvad loomamuinasjutud. Seda ennekõike tänu nende looduslähedusele ja sisu lihtsakolisusele.
Eesti loomamuinasjuttude tegelaskond on olnud väga kirju. Metsloomadest tegutsesid neis rebane, hunt, karu ja jänes, harvemini ka siil, koduloomadest koer, kass, hobune, kits, härg ning siga. Linnuriiki esindasid harakas, vares, varblane; kodulindudest olid kõige populaarsemateks tegelasteks kukk, kalkun, hani ja part. Igale loomale oli antud oma kindel karakter: rebane oli kaval, enamasti ka omakasupüüdlikult õel, kes teistele tegi vahel isegi põhjuseta tuska, üksnes siil oskas teda kavaluses üle trumbata; hunt oli rumal ja ahne, lihtlabane lammaski suutis teda võita; suure jõuga karu oli kohtlane ja kergeusklik; kukke peeti eesti loomamuinasjuttudes julgeks ja ettevõtlikuks linnuks.
Imemuinasjuttudes, mis moodustavad eesti muinasjuturepertuaari kõige arvukama ja ulatuslikuma osa, kajastusid vaese ja rikka, saunamehe ja mõisniku vahelised vastuolud, kus läbi mitmete katsumuste vaene ning rõhutu jõudis siiski võiduni. Seda tänu oma üleloomulikele võimetele või võluvahenditele, mis tal kasutada olid. Nendest muinasjuttudest kajavad vastu muistsed usulised kujutelmad, mis lähtusid animismist ja usust maagiasse ja sõnajõusse. Paljus on imemuinasjuttude kunagine fantastika täna juba tegelikkuseks saanud.
Oma olemuselt on imemuinasjuttudele väga lähedased legendilaadilised muinasjutud. Nendegi muinasjuttude üleloomulike võimetega tegelased saavad hakkama ennekuulmattute tegudega. Imemuinasjuttudest eristab legendilaadilist muinasjuttu ennekõike tegelaskond. – Kui imemuinasjuttudes tegutsevad lihtinimesed, siis legendilaadilistes õpetlik-moraliseerivates muinasjuttudes räägitakse piiblist pärit kujude (Jumal, Jeesus, apostlid), aga ka kuradi vägitegudest. Enamat pakkus lastele tõsielu piiridesse jääv, imemuinasjuttudega võrreldes lihtsama ülesehitusega, kuid tugeva sotsiaalse ja olustikulise tagapõhjaga novellilaadiline muinasjutt, kus rikka ja vaese vahelises jõukatsumises jäi peale ikka vaene, see elukogemustelt rikkam ja targem: kaval talupoeg, saunik või sulane, nutikas naine või teotüdruk, julge ja leidlik soldat, karjus või lihtsalt arukas ning hea inimene. Mõnes muinasjutus tegutsevad ka õiglased vargad, üsna harva isegi röövlid ja mõrvarid.
Ajast aega on olnud eestlaste, ka laste seas väga populaarsed satiirilised, kohati toored ja rämedad muinasjutud vanapaganast ja Kaval-Antsust, mille põhiideeks: jõult nõrk, kuid vaimselt arenenud osav ja hakkaja inimene suudab hõlpsasti võita endast tüki suurema ja jõult vägevama, kuid mõistuselt nõdrema.
Inimese igapäevaelu koomilisemat külge avasid naljandid. Enamasti kujutasid need endast lühikesi pilkelugusid, kuid eesti folklooris pole tundmatud ka pikemad muinasjutulise arendusega naljandid. Populaarsemad neist on kindlasti lood väljaõppinud vargast ja soss-sepast. Oma igapäevakõne ilmestamisega oldi toona hoopis hoolikamad kui praegu. Kõikidel juttudel oli eriline, isikupärane jume, sest inimeste kasutada olid ajaproovi läbi teinud, elukogemustest sündinud vanasõnad ja kõnekäänud. Kui vanasõna võtab kokku paljud üksiknähtused ja teeb neist üldistuse, siis kõnekäänd iseloomustab konkreetset olukorda. Kõnekäändude hulka loetakse ka rahvapäraseid võrdlusi.
Mõistatused Eestimaal on algselt kandnud maagilist mõju. Mõistatuste mõistatamised eriti enne talvistepühi, kolm päeva enne jõule pidid kaasa aitama karjaõnnele. Hiljem kaotasid mõistatused selle maagilise tähenduse ja said lihtsalt nutikuse proovikivideks. Seda eriti laste juures. XIX sajandil hakati isegi kunstmõistatusi välja mõtlema. Esimese eesti kuntsmõistatuse autoriks peetakse Otto Reinhold von Holtzi (1757 – 1828), hulgi on mõistatusi välja mõelnud näiteks Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803 – 1882).
Rahvaluuletegelaste tarkade tegude järgi seadis maarahvas sajandite pikku oma elamist-olemist. Meie rahvaluulest on ergutust saanud ka paljud kirjanikud, lastekirjanikudki. Et see pole tühipaljas sõnakõlks, seda kinnitavad näited, mida huviline lugeja võib leida antoloogia kõikidest järgnevatest köidetest.