KUULE, KUTSIK, KUHU LÄHED?: eesti lastekirjanduse antoloogia teine köide

€12,50

Eesti lastekirjanduse antoloogia teine köide kaardistab meie lastekirjanduse sünni ja sellele järgneva kirju ajastu kuni XIX sajandi lõpuni välja. Kirjaliku eesti lastekirjanduse täpset sünniaastat ei ole teadlased seni suutnud tuvastada. Selles antoloogias peetakse selleks tinglikult 1782. aastat, mil ilmusid Fr. G. Arveliuse ja Fr. W. Willmanni loomalood ja muud mõistujutud. Köitesse mahub 46 autori looming 148 näite varal. Tänane lugeja kohtub siin ammuilma unustusehõlma vajunud autoritega (näit. J. Ph. Von Roth, J. G. Schwabe, J. G. Schwarz, J. H von Wahl jt.), aga ka tänaseni meie lugemislauale püsima jäänud autoritega, nagu näit. E. Bornhöhe, A. Haava, C. R. Jakobson, J. V. Jannsen, L. Koidula, Fr. R. Kreutzwald, J. Kunder, P. A. Fr. Mannteuffel, J. H. Rosenplänter, jt.). Köidet ilmestavad E. M. Jakobsoni, G. Mooste, A. Roosilehe, A. Schultzi ja A. Uuritsa illustratsioonid.

Kategooriad: ,

Toote kirjeldus

Kui esimese eestikeelse aabitsa ilmumisaasta – 1641 (aga võib-olla hoopis 1575!) – on meie kõikide mällu jäädvustunud kindlate dokumentide läbi, siis esimeste autorlusega algupärandite ilmumise kindlat algusaega meie lastekirjanduses (lastele mõeldud ilukirjanduses) on hoopis raskem tuvastada, ja ausalt öeldes on see siiamaani kirjandusteadlaste poolt ka selgeks rääkimata.

Kas pidada esimesteks lastele mõeldud algupäranditeks saksa allikate (näit. Christian Fürchtegott Gellert, Magnus Gottfried Lichtwer, Martin Luther) kaudu tuttavaks saanud, kuid antiik-, keskaja- ja renessansikirjandusest pärit ning läti kirjamehe Gotthard Friedrich Stenderi (1714 – 1796) vahendustest sündinud Friedrich Wilhelm von Willmanni (1746 – 1819) eestikeelseid lihtsakoelisi loomajutte, tekkemuistendeid, legende, anekdoote, proosavalme, aga ka päris lihtsaid külaelupilte, mis ilmusid juba 1782. aastal pealkirja all “Juttud ja Teggud”?

Või pärinevad esimesed lastele mõeldud algupärandid hoopis Friedrich Gustav Arveliuse (1753 – 1806) sulest, kes selsamal 1782. aastal avaldas oma raamatu “Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat”? On ju suurem osa temagi loomingust laenuline – ammendatud Friedrich Eberhard von Rochow’ (1734 – 1805) rahvakoolilugemikust “Kinderfreund”. Nii ühe kui teise proosapalasid on aga hilisematelgi aegadel meelsasti trükitud meie koolilugemikes ning nõnda on nad kinnistunud tõepoolest meie rahvusliku lastekirjanduse raudvarasse.

Fr. W. v. Willmanni ja Fr. G. Arveliuse ilmaliku kirjanduse viljelemise traditsioonide truuks jätkajaks kujunes algupärase rahvavalgustusliku-aimekirjandusliku lektüüri üks silmapaistvamaid edendajaid ning rahvuskeele arengule suuresti kaasa aidanud Otto Wilhelm Masing (1763 – 1832), kes esimesena meie kooliraamatuajaloos tõi ilmaliku kirjanduse ka aabitsa lehekülgedele.

Lastele luuletama kippuvaid inimesi on Eestimaal alati palju olnud. Ja, nagu näha, juba XVIII sajandist alates. Kuigi O. W. Masing on harrastanud ka luuletamist, jäädvustas ta enda eesti (laste)luulesse alles järgmisel sajandil, mil ilmus tema silprõhulisest värsisüsteemist kohati lausa proosalikkusesse kaldunud mõistulugu “Päts”, mis rahvalikuks lauluks “Vändra metsas Pärnumaal” kohandatuna on tänapäevani säilitanud oma populaarsuse. Nõnda jäi XVIII sajandi eesti laste jaoks suurimaks “luuletäheks” kindlasti Joachim Gottlieb Schwabe (1754 – 1880) ja tema 1796. aastast pärit “Lapse uinutamise Laul”, kus hellameelne uinutuslikkus looritab oskuslikult mitte just kõige helgema olustiku, milles maarahvas parasjagu elas. Siitki võiks otsida meie lastekirjanduse juuri, sest kujutatava sotsiaalne taust ja sellest johtuv süÆeeareng on meie lastekirjandusele tänapäevani omane olnud.

Fr. W. v. Willmanni, Fr. G. Arveliuse, O. W. Masingu ning J. G. Schwabe looming jäi XVIII sajandi algupärase kirjanduse pildis siiski üsna erandlikuks ning sillutas vaid teed tõelise rahvusliku lastekirjanduse sünnile.

Uus, XIX sajand märgib ennekõike ära meie tulevase lasteluule piirjooned. Meenutagem siinkohal neist mõnda, kelleta meie tänane lasteluule oleks kindlasti teisem, kui ta praegu on.

Gustav Adolph Oldekopi (1755 – 1838) humoorikas, lapselikult elurõõmus looduslähedane lõunaeestikeelne (ja nii see antoloogias ühe erandina täpipealt ka ära tuuakse!) levis autori eluajal põhiliselt suulisel teel. Ometi on see sedamoodigi olnud tulevasele eesti lasteluulele nii motiivistiku kui käsitlusviisi poolest eeskuju pakkunud. – Mõned värsisepad ei aima, et nad on Oldekopi jüngrid veel tänapäevalgi!

Osava riimijana on oma osa eesti lastekirjanduse algatamisel kindlasti ka Carl Wilhelm Freundlichil (1803 – 1872). Tema uuemast rahvalaulust eeskuju saanud loomingut (näit. “Jänese õhkamine”) teatakse tänapäevani, ning seda on hilisematel aegadel lausa rahvalauludena korduvalt üles kirjutatud.

Omalaadseteks algupärase luule, enamasti hea luule levitajateks said toonased koolilugemikud. Siin on põhjust hea sõnaga meenutada näiteks eesti varasema koolikirjanduse suurteost – Carl Robert Jakobsoni (1841 – 1882) kolmeosalist “Kooli Lugemise raamatut” (1867, 1875, 1876). Paljud sellegi antoloogia autorid on just Jakobson lastele tuttavaks teinud.

Ei saa unustada sedagi, et juba nendel kaugetel aegadel olid eesti lastel kasutada oma eesti luule pisikesed antoloogiad. Tuletagem siinkohal meelde kas või Ado Grenzsteini (1849 – 1916) valimikku “Lõbusad laulud lastele”(1879). Koolilugemike ja esimeste tillukeste luuleantoloogiate kaudu on meie laste lugemisvarasse kinnistunud näiteks Peeter Grünfeldt (1865 – 1937), Karl August Hermann (1851 – 1909), Peeter Jakobson (1864 – 1899), Martin Körber (1817 – 1893), Carl Eduard Malm (1837 – 1901), Mart Sohberg (1839 – 1927), Jakob Tamm (1861 – 1907), Mihkel Veske (1852 – 1888) ja teised meie laste (aga mitte ainult!) luulemaitset nii või naa arendanud autorid.

Proosas tegid XIX sajandi alguses nii laste kui täiskasvanute seas ilma Johann Heinrich Rosenplänter (1788 – 1850) ja Peter August Friedrich Mannteuffel (1758 – 1842). Siinkohal tuleb ära märkida Carl Körberit (1802 – 1883), kes juba teadlikult on oma raamatud (“Karjalaste luggemisse ramat” 1849; “Pähkle ramat” 1851) kirjutanud lastele. Soovitab ta ju oma “Karjalaste luggemisse ramatu” eessõnaski lastevanematel osta lastele raamatuid ja lastel endilgi koeruse tegemise asemel karja juures hoopis lugeda. C. Körber on püüdnud teha proosas ka uuendusi: ta proovis kirjutada rütmilist ja kohati riimitud proosat. Otseselt lastele mõeldud jutukirjanduse üks väljakujundaja on kindlasti olnud ka kooliõpetaja leiba söönud Jakob Pärn (1843 – 1916), kes oma tööd tehes mõistis peagi, et “noort sugu mõtlejaks inimeseks kasvatada”, on vaja eakohaseid tekste. Ja neid – nii rahvaluulel kui ka argiolustikul põhinevaid – ta kirjutama hakkaski. Silme ees ikka ja ennekõike õpetlikkus.

Ometi tundub, et võrreldes algupärase luule plahvatusliku arenguga oli proosas märgata mingit seiskumist. Aga siis… Siis leidis eestlane, et ta on valmis olema rahvas, valmis rääkima oma keelt, valmis kirjutama oma korralikus korrastatud emakeeles senisest suuremaidki asju. Ta tundis, et emakeelt ja eestlust üldse tuleb ülistada, et see tulevate põlvedenigi siravana säiliks. Ja nõnda tundis ta lõpuks ka ära, et tuleb hoolega alal hoida kõike seda, mida kirjaoskamatud esivanemad olid suust suhu ühelt põlvkonnalt teisele edasi andnud.

Nende mõtete kandjana astus eesti kirjandusmaastikku näiteks Friedrich Robert Faehlmann (1798 – 1850) – eesti rahvuseepose väljaandmise idee algataja ning üks esimesi eesti rahvajuttude üleskirjutajaid ning publitseerijaid. On ju tema lugu Koidust ja Hämarikust tänini üks publitseeritumaid palasid nii meie koolilugemikes kui ka muudes raamatutes.

Eesti rahvaluule kogumist, säilitamist, publitseerimist ning kogutu töötluste avaldamist on igati toetanud paljud meie tollased kultuuriinimesed. Siinkohal tuleb kindlasti meenutada Juhan Kunderit (1852 – 1888) ning Jakob Kõrvi (1848 – 1916), kelle omapalgeliste muinasjututöötlusteta oleks eesti lastekirjandus täna tüki tühjem. Samas ei saa unustada, et lisaks muinasjututöötlustele on J. Kunder kirjutanud ka ise lastejutte (“Laste raamat” 1884; “Lu’ud lastele” I ja II osa 1885, 1888) ning avaldanud väga populaarseks saanud kooliõpikuid. J. Kunder oli ka see mees, kes esimesena analüüsis ülima põhjalikkusega ja kõrgel teoreetilisel tasemel meie lastekirjandust (3. jaanuaril 1883 Eesti Kirjameeste Seltsis peetud kõne “Eesti laste-kirjavarast”). Küllap on just nimelt J. Kunder esimene Eestis, kes julgeb defineerida hea lasteraamatu parameetrid. Ta nimelt ütleb: “Hea lasteraamatu käest nõutakse: et ta õpetaks, et ta eluviisilikult hariks, et ta aega viidaks ehk juttu ajaks”. Loomulikult ei unusta ta ära sedagi, et lasteraamat lapsele “tema vanaduse kohaline oleks”.

Eriline koht eesti kirjanduses, ka juba võrseid ajavas lastekirjanduses on muidugi Friedrich Reinhold Kreutzwaldil (1803 – 1882), kes suutis teostada Fr. R. Faehlmanni mõtte ja kokku panna 19 023 värsireast koosneva eesti rahvuseepose “Kalevipoeg”(vihikutena 1857 – 1861; rahvaväljaanne 1862).

Lisaks sellele avaldas see Võru arst omaaegsetes oludes ühe suurima rahvajuttude (43 muinasjuttu ja 18 muistendit) kogu “Eestirahva Ennemuistsed jutud” (täiskoguna 1866), mis mõjutas tähenduslikult eesti proosa stiili, kujundas välja meie proosas (ka lasteproosas) täninigi kasutusel oleva rahaliku jutustamislaadi. Need jutud olid ka ühed esimesed saadikud, mis tõlgete kaudu teadvustasid nii mitmelegi rahvale eesti rahva olemasolu.

Johann Wolfgang Goethe (1749 – 1832) satiirist “Reinecke Fuchs” ärgitatuna tõi Kreutzwald keskaja loomaeepose proosavariandi “Reinowadder Rebbane” (kalendris 1848 – 1851; raamatuna 1850) eesti keelde. See üks väheseid salatrükke üle elanud raamat on nüüd kindlalt ka meie kodude lasteraamaturiiulitel. Nii mitmeidki lugusid lauluisa raamatust “Kilplaste imevärklikud, väga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini veel üleskirjutamata jutud ja teod” (1857) võib tänini lugeda meie koolilugemikes. Ja väikesele lugejale pole üldse tähtis, et autor on nende lugude kirjapanemisel lähtunud Gotthard Oswald Marbachi 1838. aastal ilmavalgust näinud loost.

Rahvusliku lastekirjanduse sünnile on tublisti kaasa aidanud ka Jannsenite dünastia.

Avaldas ju postipapaks kutsutud Johann Voldemar Jannsen (1819 – 1890) XIX sajandi ühe arvestatavama lasteluulekogu “Eesti Laste-Rõõm. Hea lastele pühhade kingitusseks” (1865). Ka mitmed J. V. Jannseni proosapalad on nüüdseks juba terve sajandi kuulunud laste lugemisvarasse.

Postipapa tütar Lydia Koidula (1843 – 1886), kes ärgitas meie rahvuslikku iseteadvust, kodukultust ja kodumaa-armastust, on sealkõrval kirjutanud ka väga hingestatud, oma aja kohta väga häid lastelaule. Koidulaulikuks kutsutu kavatses oma ennekõike moraaliküsimusi käsitleva huumorimaigulise lasteluule kogu ka välja anda, ent paljudel põhjustel jäi see vaid unistuseks.

XIX sajandi lasteluulet jääb ilmestama kindlasti Friedrich Kuhlbarsi (1841 – 1924) lüüriline, enneolematult musikaalne, optimistlik ning kirju ilmaliku ainevaldkonnaga looming.

Sajandilõpu romantilisse ja küllaltki ilutsevasse lasteluulesse lõi tõelise mõra (Ado Grenzstein pseudonüüm A. Piirikivi (1849 – 1916). – Tema robustkoomiline, aga samas väga keelekujundlik ja kiirelt kulgeva tegevuskuluga “Viisk, Põis ja Õlekõrs” (1888) algatas tõelise revolutsiooni eesti lasteluules. Aga selle vilju said lugejad maitsta alles XX sajandil. Eelmise sajandi lõpul hakkas Jaan Bergmann (1856 – 1919) oma loominguga kirglikult propageerima eesti lasteluulele nii vajalikku head kujundlikku keelt ja filigraanset vormi. Tema muret on tuleviku lasteluuletajad ka kuulda võtnud. Tuletagem siinkohal vaid mõnda meelde: J. Oro, Karl Eduard Sööt, Ernst Enno, Eno Raud, Ellen Niit, Helvi Jürisson, Leelo Tungal… Ent J. Bergmanni tähendus rahvusliku lastekirjanduse jaoks ei piirdu mitte ainult sellega. – 1900. aastal hakkas ta välja andma esimest eesti lastele mõeldud perioodilist väljaannet – ajakirja “Lasteleht”. Aga teadjamad mehed on öelnud, et kui üks rahvas hakkab välja andma oma lastelehte-ajakirja, siis on valmis ka rahvuslik lastekirjandus, millele need ajakirja-ajalehetegijad võiksid julgelt toetuda.

Seega võime öelda, et eesti algupärane lastekirjandus – nii halb või hea kui ta momendil ka oli – oli XIX sajandi lõpuks päris valmis saanud, oli olemas. Nüüd oli juba eestlaste oma asi, et seda hoida ja hoolega edendada. Aga sellest, kas see nii on läinud, saab lugeja aimu juba järgmistest, selle sajandi eesti lastekirjandust tutvustavatest köidetest.

Algupärase lastekirjanduse tekkega seoses on põhjust nüüd juba juttu teha ka algupärase lasteraamatukunsti sünnist. Näiteks me võime vaid oletada, et kohalikku (?) koolituba kujutav käpardlik puulõige 1795. aastal ilmunud Otto Wilhelm Masingu õpiku “ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele” tiitellehel on tulnud eesti päritolu kunstiharrastaja käe alt. On arvata, et ka Eestimaa omaaegse harituma pastori Karl Ernst von Bergi “Uus ABD ja Lugemisse-Ramat” (1811) sisaldab nii mõnegi kohaliku asjaarmastaja kunstikatsetaja vinjette ja initsiaale. Ometi pole keegi siiamaani julgenud kindlalt kinnitada, et see ongi nõnda, pole suutnud tuvastada autorite nimesid. On aga teada, et 1834. aastal kuulutas Tallinna raamatukaupmees, hilisem haruldaselt ettevõtlik tööstur Georg Arnold Eggers ajalehes, et Tartus on tema tellimisel noorsoo jaoks trükitud 30 – 40 pildiga kaunistatud raamat “Vana ja uut”, kus osa puulõikeid on pärit ajakirjadest “Penny Magazine” ja “Saturday Magazine”, aga osa valmistatud kohapeal. Kuid siiamaani ei ole keegi selle raamatu jälile saanud, mistõttu pole võimalik ka kindlaks teha kodumais(t)e autori(te) nime(sid).Tõestusmaterjale toomata on vihjatud, et Johann Daniel Petenbergi 1885. aastal ilmunud uut tüüpi “ABD ja Pildiramat Marahwa lastele” illustreerijaks on Johann Rudolph Berendhoff (1827 – 1873). Seda sorti väiteid saaks kergitada kuhjaga, kui me vaid teaksime, mis meil kõik on ilmunud. Sest paljud lasteraamatud on lihtsalt “ära loetud”, nad on ka hoidlate uste taha jäetud ning neid pole isegi bibliografeeritud. Õhemad lasteraamatud jäeti bibliograafiatest välja veel lõppeva sajandi alguskümnenditel. Seega pole tihtilugu isegi uurijatel nendest mingit aimu.

Pikka aega kaunistati Eestis lastele määratud kirjandust välismaistest väljaannetest pärit puulõigete laenukliseedega, millel polnud vähimatki seost tekstiga. Aga puulõike kõrval hakkas Eestis ajapikku tooni andma ka kivitrükk. Esimesed kivitrükikodade omanikud olid tavaliselt kunstnikud-joonistajad ise. Nõnda sai 1858. aasta lõpul ka Tartu litograaf ja päevapiltnik Carl Anton Schulz loa avada oma väike trükikoda. Ometi ei saa öelda, et Schultz oleks kirjastamistegevusest eriti hoolinud, sest ta võttis trükkida vaid mõned üksikud targemate meeste teadustööd-väitekirjad. Tema kireks jäi ikka fotografeerimine ja kunstitegemine. Ning nõnda tekkiski tal 1864. aastal mõte teha üks tõeline Eesti oma pildiraamat lastele. Et mõte ei andnud Schulzile asu, otsustas ta seda papa Jannseniga jagada.

“Se pildidegia tuli nüüd ühel päewal minno jure,” on Johann Voldemar Jannsen kohtumist kirjeldanud. “”Ma tahan sulle tükki 14 pilti tehha, panne sinna mõni salm jure, lase trükkida ja siis ütle wannematele, kui walmis on. Minna jooksin ruttu laua äre, tõmmasin sule peusse ja hakkasin salmikuid kribbistama, et ehk Jõuluks weel walmis saaks, mis juba pea ukse ees ollid.”

Ja tõesti, järgmise, 1865. aasta jõulude eel oli esimene algupäraste ja tekstist tulenevate illustratsioonidega lasteraamat “Eesti Laste-Rõõm” I “H. Laakmanni juures trükitud ja müa” ja trükkis paljast 1 000 tükki” pahandas “salmikute” autor. “Se aeas mo mokkad nattoke wingo, agga mis ma wõisin parrata, ta ei teind ega teind rohkem.” “Eesti Laste-Rõõmu” kaks osa (II – 1872) sisaldasid ühtekokku üle kolmekümne meie rahva eluhetki kujutava litograafiaillustratsiooni.

Nüüd olnud aegadele tagasi vaadates võime kinnitada, et tegemist on esimese nii rohkelt originaalillustratsioonidega kaunistatud trükisega eesti raamatukunsti ajaloos.

XIX sajandi rahvusliku raamatukunsti peaesindajaks võiks aga pidada ksülograaf Eduard Magnus Jakobsoni (1847 – 1903). Ehk küll tema tohutult mahukast loomingust on suurem osa reproduktsioonigraafika, siis just lasteraamatutele ja kooliõpikutele on ta loonud rohkelt originaalpuulõikeid (näit. Carl Robert Jakobsoni “Kooli lugemise raamatu” kolm jagu (1867, 1875, 1876) või mitmed tema enda lasteraamatud), mis üldsus vaimustatult vastu võttis. Nii näiteks kuulutas folklorist ja keeleteadlane Jakob Hurt (1839 – 1907) 18. detsembril 1880 “Revalsche Zeitungis”, et “Kooli Lugemise raamatu” illustratsioonid on kõikide eesti raamatute, isegi saksa lugemike piltidest peajagu paremad.

Nõnda siis oli tekkinud ka rahvuslik lasteraamatukunst. Tõsi, sajandi lõpuni seda siiski veel nappis. Seepärast on antoloogia käeolevaski köites illustratsioonidena abiks võetud ka uue sajandi lasteraamatukunstnike töid. Aga üsna varsti saame teksti ja pildi sünkrooni. Jõudsalt arenenud illustratsioonikunst võimaldab seda.

Andres Jaaksoo